Just siis, kui ma otsustasin blogi kirjutama hakata, läks internett ära. Äikesetorm. Vihje?
Aga ma kirjutan ikkagi. Teie kiuste. Notepad'i. Nüüd ei takista mind miski. Kui just elekter ära ei lähe.
Hiiumaa. Jah, sõbrad, me Kärdi ja Maarjaga võtame kätte/jalga ja läheme Hiiumaale. Folk on seal, Hiiu folk! Õigupoolest on meil plaanis jalgrattaga kimada ja elu nautida ning lihtsalt ilusad ja head välja näha, aga folk on hinna sees. Me gusta!
Leidsin vanaema keldrist jalgratta. Unustasin küsida, kui vana see on, aga tolmukihi&roostekoguse järgi võiksin vanuseks pakkuda aastakümneid. See on kokkumurtav jalgratas! Vanasti sõitis sellisega terve pere, vot nõnda kõva ratas on. Sadul ulatub umbes meetri kõrguseks (liialdan, aga enam-vähem), et igas pikkusrühmas pereliikmed sellega uhada saaksid. Faaaaancy!
Teate, mu klaviatuur ei taha hästi töötada. Seega ärge pange pahaks, kui mõni täht puudu/üle on. Üle sellepärast, et rusikas aitab vahel streikiva nupu tööle saada, aga tabab ka teisi tähti. Vot.
Issand kui mõttetu. M Õ T T E T U.
Und ei tule. Kärt süüdistab selles kohvi. Mina umbusaldan seda kohvi mõju. Ausalt, iial ei ole aidanud see mul üleval püsida, aga nüüd järsku siis. Justnagu tikud oleks silmkoobastesse pressitud.
Mõttetu.
Olukord on mõttetu. Lootusetu. Motivatsioonivaegusttekitav. What ever.
Tühik kuulub ka nende nuppude hulka, mis ei viitsi end vaevata selle vetruva liigutusega, mille ma tekitan, toksates tema pikale kehale. Tühiku nupule. Ta lihtsalt ei allugi minu korraldusele. No hästi, enamasti allub.
Okei, liiga mõttetu. Ja uni tuli peale.
Selleks poolaastaks piisab.
